Hiljuti hakkasin paika panema järgmise poolaasta eesmärke. Aga enne, kui uusi eesmärke kirja panin, tundsin, et pean korraks peatuma. Mitte selleks, et seisma jääda. Vaid selleks, et vaadata tahavaatepeeglisse.

Avasin oma telefoni fotogalerii ja hakkasin läbi vaatama viimase kuue kuu sündmusi. Hakkasin neid lihtsalt ükshaaval  kirja panema. Ja mida rohkem nimekiri täienes, seda rohkem sain aru ühest väga olulisest asjast. Ma olin poole aastaga teinud palju rohkem, kui ma endale igapäevaelu keskel aru sain. 

See pani mind mõtlema. Kas probleem on minus või töötab meie aju lihtsalt nii?

Psühholoogias nimetatakse seda nähtust hedooniliseks kohanemiseks (hedonic adaptation).

Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et meie aju harjub positiivsete muutustega väga kiiresti. See, mis eile tundus suur unistus, muutub täna tavaliseks osaks meie elust.

Mõtle näiteks uuele autole. Enne ostu tundub see erakordne. Esimesed nädalad sõidad elevusega. Mõne aja pärast on see lihtsalt sinu auto. Täpselt sama juhtub saavutustega. Esimene suur klient. Esimene edukas kampaania. Esimene viiekohaline käive. Esimene töötaja.

Need hetked tunduvad enne saabumist erakordsed, kuid aju kohaneb nendega kiiresti ja hakkab otsima järgmist eesmärki.

Seda nähtust on põhjalikult kirjeldanud positiivse psühholoogia uurija Sonja Lyubomirsky oma raamatus The How of Happiness, kus ta selgitab, miks ka kõige suuremad saavutused muutuvad aja jooksul meie jaoks uueks normaalsuseks.

See ei tähenda, et sa oled tänamatu. See tähendab, et sinu aju töötab täpselt nii, nagu ta on loodud töötama.

Arvasin, et äkki ongi ambitsioonikuse hind see, et ükski saavutus ei tundu piisav.

Ambitsioon ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui me ei anna endale võimalust märgata, kui kaugele oleme juba jõudnud.

Huvitaval kombel näitavad uuringud, et ambitsioonikus ja rahulolu ei välista teineteist. Pigem tekib probleem siis, kui kogu tähelepanu on suunatud ainult järgmisele sihile. Kui me ei märka oma arengut ega tähista teekonda, hakkab aju uut eesmärki tajuma kiiresti uue normaalsusena. Seetõttu võib inimene saavutada järjest rohkem, kuid tunda end paradoksaalselt üha vähem edukana.

Kõrge saavutusvajadusega inimesed elavad sageli tulevikus. Kui üks eesmärk saab täidetud, liigub mõte automaatselt järgmise juurde.  See aitab meil edasi liikuda. Aga sellel on ka kõrvalmõju. Me ei tähista. Me ei peatu. Me ei lase saavutusel päriselt kohale jõuda.

Kui hakkasin selle kohta rohkem lugema, jäi mulle kõige rohkem meelde üks mõte.

Meie aju ei reageeri kõige tugevamalt mitte eesmärgi saavutamisele. Ta reageerib progressi märkamisele.

Teresa Amabile ja Steven Kramer kirjeldavad oma raamatus The Progress Principle, et motivatsioon ja rahulolu kasvavad kõige rohkem siis, kui inimene tajub, et ta liigub edasi. Isegi siis, kui sammud on väikesed.

See tähendab, et küsimus ei ole ainult selles, kas sa jõudsid eesmärgini. Palju olulisem küsimus on: Kas sa märkasid, kuidas sa sinna jõudsid?

Tagasi vaadates sain aru, et just seda ma oma telefoni pilte läbi vaadates tegingi. Ma märkasin oma arengut.

See pani mind mõtlema veel ühe asja peale.

Kui projekt saab valmis, siis mida me tavaliselt teeme? Avame järgmise ülesande. Vastame järgmisele e-kirjale. Paneme paika järgmise eesmärgi. Me ei loo oma ajule hetke, mis ütleks: “See peatükk sai nüüd läbi.”

Psühholoogias räägitakse sellest kui psühholoogilisest lõpetamisest (psychological closure). Kui me ei peatu, ei tähista ega mõtesta lõpetatut, liigub meie tähelepanu automaatselt järgmise väljakutse juurde. Ja siis tekibki tunne, nagu polekski midagi erilist juhtunud.

Kui otsisin vastuseid, siis märkasin, et teadusuuringud ei soovita teha midagi keerulist. Kõige suurem mõju tuleb sageli väikestest harjumustest, mis aitavad meil oma arengut märgata.

1. Märka oma progressi

Meie mälu ei ole kuigi usaldusväärne. Negatiivsed kogemused jäävad sageli paremini meelde kui positiivsed. Sellepärast tasub oma saavutused teadlikult üles kirjutada. Mitte ainult aasta lõpus, vaid regulaarselt.

2. Pikenda positiivseid hetki

Psühholoogias kasutatakse selle kohta mõistet savoring. See tähendab positiivsete kogemuste teadlikku märkamist ja nende kogemise pikendamist.

Fred Bryanti ja Joseph Veroffi uuringud näitavad, et positiivsete hetkede teadlik läbielamine aitab suurendada rahulolu ja pikendada positiivsete emotsioonide kestust.

Näiteks: räägi oma saavutusest kellelegi; kirjuta üles, mille üle oled uhke; mõtle, mida see hetk sinu jaoks tähendas; tähista isegi väikese võiduga.

See aitab ajul positiivset kogemust kauem töödelda.

3. Harjuta konkreetset tänulikkust

“Olen tänulik elu eest.” See on ilus mõte, aga uuringud näitavad, et palju suurema mõjuga on konkreetne tänulikkus.

Näiteks: “Olen tänulik, et julgesin kliendiga X ühendust võtta.” või “Olen tänulik, et aasta aega tagasi otsustasin ettevõtte luua.”

Robert Emmonsi ja Michael McCullough’ klassikaline uuring leidis, et inimesed, kes kirjutasid regulaarselt üles konkreetsed asjad, mille eest nad tänulikud olid, kogesid rohkem positiivseid emotsioone ja suuremat eluga rahulolu.

Mida konkreetsem oled, seda lihtsam on ajul seda kogemust uuesti läbi elada.

4. Küsi endalt teistsuguseid küsimusi

Enne järgmise eesmärgi seadmist küsi hoopis:

• Mida ma viimase kuue kuu jooksul õppisin?
• Mille üle olen täna uhke?
• Milline hetk väärib tähistamist?
• Kuidas olen selle teekonna jooksul inimesena muutunud?

Need küsimused suunavad tähelepanu sellele, mis on juba olemas, mitte ainult sellele, mis veel tegemata.

Ka enesemääramise teooria autorid Richard Ryan ja Edward Deci rõhutavad, et pikaajaline heaolu sünnib eelkõige arengutundest, tähenduslikkusest ja autonoomiast, mitte ainult saavutustest.

Minu uus harjumus

Sellest kogemusest sündis uus harjumus.

Iga kuu lõpus tahan võtta vähemalt 15 minutit. Avada oma telefoni fotogalerii või kalender, vaadata läbi möödunud kuu ja kirjutada üles kõik projektid, kohtumised, õppetunnid ja väikesed võidud. Ka isiklikud hetked ja sündmused, mis tõid rõõmu.

Alles siis hakkan mõtlema järgmiste eesmärkide peale. Miks? Et märgata, kui kaugele olen juba jõudnud.

Võib-olla ei ole küsimus selles, kuidas saavutada rohkem. Võib-olla on küsimus selles, kuidas märgata rohkem seda, mida oled juba saavutanud.

Ja võib-olla algabki rahulolu just sellest hetkest. Sellest hetkest, kui saad aru, et oled teinud palju rohkem, kui su enda mälu sulle igapäevaelu kiiruses meenutada jõuab.